Gondor

Gondori üldiseloomustus

Oma hiilgeajal, umbkaudu aastal 1050, hõlmas Gondor 850 000 ruutkilomeetrit: Anduini jõeorgu, Belfalast, Lamedoni, Anfalast, Lebennini, Harondori, Umbarit, Anorieni, Ithilieni, Calenardhoni ja Lõuna-Eriadori. Sõrmuse sõja ajaks oli Gondori võimu alla jäänud maad Anfalasest ja Belfalasest Cair Androse ja Rohani maadeni, Ithilienist (mis oli praktikas juba kaotatud, nii et pigem Anduini jõest) Ered Nimraisini.

Pealinn: Osgiliath. Peale Osgiliathi purustamist ja inimeste lahkumist sealt, sai pealinnaks Minas Tirith.

Riigikeel: Tavakeele versioon Westron, kuid (eriti teadusemeistrite ja kõrgklasside poolt - muide, teadusemeistrid olid kõrgest soost ja vastupidi - enamik kõrgest soost mehi [naiste kohta puuduvad andmed] olid ka rohkem või vähem teadusemeistrid) kasutati traditsiooniliselt ka haldjakeeli (põhiliselt sindarini, teadusemeistrite hulgas suuremad ka kvenjat). Mitmete kuningate nimed ja ka muud eriti tähtsad nimed olid kvenjakeelsed (Nt. Elendil, Isildur, Anarion ja kõik Gondori kuningate nimed k. a. Elessar.)

Kirjas kasutasid duunedainid tengwarit, haldjatähestikku, või cirth'i, haldjapäritolu ruune, mida olid kohandanud päkapikud.

Rahvaarvu kohta on väga erinevaid andmeid, üks variant pakub, et suurim rahvaarv (mis peak s langema umbes aastasse 1400) võiks olla 9 miljonit ja 200 000, Sõrmuse sõja ajal pidanuks samade allikate (http://www.otherhands.com/archives/articles/3/population1.html) järgi rahvaarv olema umbes 5 miljonit inimest. Enamasti peetakse seda siiski kaugelt liialdatud hinnanguks ning vahel loetakse tõenäolist arvu isegi 20 korda väiksemaks(!) Isiklikult meeldib koostajale mõelda, et inimesi oli rohkem kui 500 000, ehk kaks või isegi kaks ja pool miljonit.

Gondor elas Númenori kalendri järgi, kuid kuna peale Númenori langemist algas uus Ajastu, tekkis kalendrisse viga, mida selle koostajad ei osanud ette näha, ning Kojaülem Mardil Voronwe viis lõpuks sisse kalendri paranduse, ning see uuendatud kalender, mis sisaldas 12 kuud ning viit lisapäeva, kandis nime Kojaülema Arvestus.

Keskmaa inimestel, Gondori rahvastel seal hulgas, ei olnud välja kujunenud tõelist religiooni (välja arvatud Musta Isanda kultused, mis kujunesid Morgothi ja hiljem Sauroni põhjal). Nende käsutuses oli küll info valaritest ja Erust, kuid nad austasid valareid pigem kui üht väga vägevat ning õilsat rahvast, ja Eru kultus oli päriselt välja kujunemata, malbe ning kindlasti mitte agressiivne, ei usklike ega uskmatute osas. (On mõeldamatu, et Gondor läinuks mõne rahva vastu sõtta lihtsalt selle pärast, et nood ei austanud Erut kui ainujumalat). Templeid nad ei ehitanud ja ainsad enam-vähem sakraalsed hooned olid hauakambrid.

Valitsemisvormilt oli Gondor kuningriik, mida valitses kroonitud kuningas (või kaks kuningat pluss ülemkuningas, kelleks oli Elendil, nagu Gondori esimesel aastasajal). Meil puudub täpne info selle kohta, missugune oli tegelikult selle kuningriigi sisemine struktuur, kuid on selge, et olid mõned vürstid või printsid, kes polnud (vähemalt teadaolevalt, naisliini eriti ei loetud) Elendili järeltulijad ja kel oli vähemalt mingisugune autonoomia. Kui suur just, pole selge, kuid on ilmne, et nad olid siiski kuninga või kojaülema alluvad, mitte omaette väikeste riikide valitsejad, mis vormiliselt Gondori koosseisu kuuluvad.
Kuninga kadunuks jäämisega seoses aastal 2050 läks kogu võimutäius üle Valitsevate Kojaülemate kätte, kes olid sisuliselt kuninga asendajad ning kelle käes oli kuningaga samaväärne võim.

Gondori inimeste välimus varieerus suuresti, kuna Gondori riik ühendas paljude erinevate rahvaste järeltulijaid. Kuigi põhiosa inimestest olid vähemalt mingit pidi Númenori päritolu, oli erinevais paigus elavate rahvaste vahel märgatavaid väliseid erinevusi, nt. Lossarnachi inimesed oli lühemat kasvu ja tüüakad (võimalik, et Gwathuirimi hõimude järglased). Üldiselt olid duunedainid pikad (isegi väga pikad, kui nende veri oli puhas, Elendili pikkus nt. oli 2.30) ja tumedapäised ning hallide, siniste või roheliste silmadega, pruunisilmsetest pole kirjeldusi.

Kuningasoost (e. Elrose liinist pärinevad) duunedainid elasid esialgu väga vanaks. Nende iga võis esialgu ka Keskmaal küündida üle kolmesaja aasta (Elendil oli vägivaldset surma surres paarkümmend aastat üle 300 aasta vana), ent ajapikku see lühenes ning kui Aragorn II Sõrmuse sõja järel elas üle 220 aasta vanaks, oli see tollaste standardite järgi tõesti väga väga pikk eluiga. Ka lihtsate lääne verd inimeste elu oli meie mõistes väga pikk, alul 200 aasta ümber, ent koos aja kulgemise ja Númenori kinkide tagasitõmbumisega Keskmaalt kahanes see tunduvalt, ning kuigi jäi mõnevõrra pikemaks praeguste inimeste elueast, Sõrmuse Sõja ajaks siiski enamasti eriti palju üle 100 aasta ei küündinud.

Raske on kirjeldada duunedainide iseloomulikke jooni, kuna nad on --- nagu inimesed ikka --- väga erinevad. Ometi võib öelda seda, et kui nuumenori veri kannab head vilja, on see vili väga väga hea ja ometi mitte veatu.

Ehituskunst.
Nagu nende Númenori esivanemad, armastasid Gondori inimesed (ilmselt jälle eelkõige puhtaverelisemad duunedainid, oletan, et muud päritolu inimesed tundsid end küllalt mugavalt ka väikestes puust majades väljaspool linnu) suuri kivist ehitisi. Kõik nende tähtsaimad ehitused paistavad silma suurusega ning tundub, et nende linnad olid suures osas, kui mitte täiesti, hoonestatud kivimajadega. Ka kasutasid nad palju looduslikku kaljut ja ehitasid mägedesse, ja pea kõik nende suurimad saavutused ehituskunsti alal olid sõjalise iseloomuga.

Kuningad ja kõrgemad klassid tõid oma matusekombed kaasa Läänesaarelt, kus hirm surma ees pani inimesi ehitama vägevaid hauakambreid. Ka Gondoris ehitati surnutele majad ning k&o tilde;igile valitsejatele oli nende hauakambris valmis pandud oma säng. Nuumenorlastest kuningatel oli ka vastavalt valarite kingile komme ja võimalus heita sängi ja lasta surmal end võtta enne, kui nad on muutunud nõdraks ja nõrgaks.

Perekonnamudeliks oli monogaamia ning on põhjust oletada, et tegu oli tõesti range ja puhta monogaamiaga (ei mingeid sohilaste horde), kõrgkihtides juhtus harva isegi seda, et ühe abielupoole surma järel teine uuesti abielluks. Lapsi oli suhteliselt vähe, vähemalt ülemkihtides ja linnades. Ning küllalt sageli oli mees abielludes naisest oluliselt vanem. (Kuningas Elessar ja kuninganna Arwen olid tähelepanuväärseks erandiks).

Gondori ajalugu
Gondori rajasid peale Númenori langemist Elendili pojad Isildur (vanem, kolm laeva) ja Anarion (kaks laeva) Teise Ajastu 3320. aastal. Kui Elendil randus Põhja pool, Gil-Galadi maadel, siis tema pojad oma laevadega randusid lõunas, Andunini jõe suudmealas. Oma tuhat aastat varem olid nuumenorlased asunud seda piirkonda asustama ning selleks ajaks oli sinna tekkinud suur ja elujõuline duunedainide eluala. Samuti olid nende alade põlised elanikud, nt gwathuirimid ja mereäärsed kalurid, kelle päritolu on ebaselge, osaliselt nendega segunenud, osaliselt tunnistanud duunedainide ülemvõimu. Númenori viimaste kuningate (v.a. ehk Ar-Inziladur e. Tar-Palantir, kes asjatult püüdis oma maa kombeid taas vanadele, haldjasõbralikele, radadele juhtida) ajal eelistasid mandrile kolida just pigem Läänesaar el taga kiusatud haldjasõbrad (kuigi varasematel aasta[sada]tel ümberasunud, kes olid kaua Keskmaal Sauroni mõju all elanud, olid hiljem nii mõnigi kord kiired oma eelistusi muutma) ja seetõttu on igati loogiline, et need inimesed tervitasid Elendil Ustavat ja tema poegi (kui kuningliku vere haldjasõprade hulka kuuluvaid kandjaid) meeleldi kui oma kuningaid. Lisaks rahvastatusele olid nuumenorlased ka juba paljude aastate eest ehitanud mandrile kindlustusi kaitseks Sauroni vastu, niisiis olid kõik eeldused riigi loomiseks Isilduri ja Anarioni juba ootamas. Vastse riigi pealinnaks ehitati Osgiliath, kus paiknesid kõrvuti mõlema venna troonid, Minas Anorisse asus elama Anarion, Isildur asus elama Minas Ithilisse, kuhu ta istutas ka Valge Puu. Põhja ja Lõuna kuningriikide vahel peeti ühendust palantiride kaudu, Gondori palantirid asusid Osgiliathis, Minas Ithilis, Angrenostis (hiljem tuntud kui Isengard) ja Minas Anoris (millest pärast sai Minas Tirith). 3429 vallutab Sauron Minas Ithili ja põletab Valge Puu ära, Isilduril õnnestub päästa palantir ja Valge Puu seeme. Isildur läheb seejärel Arnorisse ja Anarion kaitseb Minas Anorit ja Osgiliathi. Järgnevad sõja ettevalmistus- ja sõja-aastad, moodustatakse Viimne Liit, 3440 hukkub Anarion lahingus, 3441 saab Sauron lüüa, Sõrmus võetakse talt ära, ent Elendil hukkub viimses võitluses, ja Teine Ajastu saab otsa.

Kolmanda ajastu teisel aastal annab Isildur Gondori valitsemise ametlikult Melendilile, Anarioni (neljandale) pojale (on ka andmeid, et see juhtub juba esimesel aastal, ent sisulist vahet on siinkohal vähe), teisel aastal istutab Isildur ka Valge Puu seemne Minas Anorisse, ning suundub Arnorisse, kavatsedes ohjad üle võtta oma isa juhitud kuningriigis . Kuid Võhumõõgaväljadel tapetakse tema ja tema kolm vanemat poega ning Arnorit hakkab täisealiseks saades valitsema Isilduri neljas poeg Valandil.

Pärast Anarioni, kes Barad-duri ees surma sai, oli Gondoris 31 kuningat. Seitsmes kuningas Ostoher ehitas taas üles sõjas laastatud Minas Anori, kus kuningad hiljem suviti meelsamini elasid kui Osgiliathis. Sel ajal ründasid Gondorit esimest horda metsmehed idast, ent Tarostar, Ostoheri poeg, lõi neid ja kihutas minema. Sellega seoses võttis ta endale nimes Rómendacil, "Ida-võitja". Hiljem langes ta ometi lahingus ida hordidega ja tema poeg Turambar maksis tema eest kätte ja võitis ida poolt palju maid juurde.

Tarannoni, kaheteistkümnenda kuningaga, algas Laevakuningate (või Merekuningate, nagu mõnel pool tõlgitakse) sugu. Nad ehitasid laevastikke ja laiendasid Gondori valdusi piki rannikut Anduini Suudmetest lääne ja lõuna poole. Ta võttis endale nimeks Falastur, "Randade Isand" ja tal ei olnud lapsi. Troonil järgnes talle tema vennapoeg. Siinkohal on "Kuninga tagasituleku" lisades vastuolu - lk. 303 on kirjas, et seesinase vennapoja nimi oli Tarciryan ja temale järgnes Earnil, lk. 309 on kirjas, et järgnes kohe Earnil. Igatahes lasi Earnil taastada Pelargiri, muistse suure sadama ning ehitas suure laevastiku, mille abiga piiras Umbari (iidne Númenori asuala, ent asustatud Kuninga Meeste e. Mustade Nuumenorlastega, kes vihkasid Elendili ja tema järglasi) nii maalt kui merelt sisse ja vallutas selle ka ära. Kuid Umbarist naastest hukkus ta koos paljude laevadega suures tormis. Tema poeg Ciryandil jätkas laevade ehitamist, ta hukkus lahingus Haradi meestega, keda juhtisid Umbarist väljaaetud juhid, Haradwaithis. Tema poeg oli Ciryaher, kes suutis hoolimata piiramisest hoida Gondori käes Umbarit ning 1050 purustas täielikult Haradi väed ning nonde kuningad olid sunnitud tunnistama Gondori ülemvõimu. Ciryaher võttis endale nimeks Hyarmendacil "Lõuna-võitja". Ta valitses kokku 134 aastat, mis oli peaaegu pikim valitsusaeg kogu Anarioni liinis. Noil päevil saavutas Gondor oma võimsuse lae ja ulatus põhja Celebranti ja Sünklaane servani, läände Hallvooni, itta Rhúni sisemereni ja lõunasse Harneni jõeni ja Umbari poolsaare ja sadamani. Haradi kuningad maksid Gondorile andamit ja Mordor oli tühi ning seda jälgiti kindlustest, mis valvasid kurusid.

Pikem variant siin - http://www.keskmaa.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=36&Itemid=81

Ma teadsin et sa selle Keskmaa Ordu kodukalt kopisid, juba esimestest sõnadest peale.

Aga hea töö. Gondorist on kõvasti infoi...

Kodulehel? Jah.